Pärandi avamine

Isiku surmapäeval avaneb tema pärand. See tähendab, et lahkunu vara läheb üle pärijatele.

Pärandi vastuvõtmiseks ei nõuta pärijalt mis tahes tegu, tahteavaldust või kinnitust – see toimub automaatselt. Kui aga pärija ei soovi pärandit vastu võtta, peab ta sellest loobuma, esitades selleks notarile vastavasisulise avalduse.

Pärandist loobumise tähtaeg on kolm kuud. Tähtaeg hakkab kulgema hetkest, kui pärija sai teada (või pidi teada saama) pärandaja surmast ning oma õigusest pärida. Pärandist loobumine või selle vastuvõtmine on lõplikud, hiljem ei saa meelt muuta.

Notar võib siiski pärandist loobumise tähtaega pikendada juhul, kui tähtaeg on mööda lastud mõjuval põhjusel ja kui teised pärijad sellele vastu ei vaidle.Pärandi vastu võtnud pärijale lähevad üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, seega ka võlad.

Kui pärandvarast ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, peab pärija täitma need oma vara arvel. Seda ei muuda isegi asjaolu, et pärija ei olnud teadlik pärandaja suurtest võlgadest ning et pärijal ei oleks olnud isegi võimalik neist kuidagi teada saada.

Pärandi vastuvõtmine on lõplik. Kirjeldatud olukorrast aitab hoiduda pärandvara inventuur. Pärandi vastu võtnud pärija võib notarile esitada nõude pärandvara inventuuri tegemiseks.

Pärast inventuuri tegemist täidetakse pärandvaraga seotud kohustused. Kui sellest jääb vara üle, kuulub see pärijatele, kui mitte, siis tuleb esitada avaldus pärandvara pankroti väljakuulutamiseks. Sellisel juhul pääseb pärija pärandaja võlgade tasumisest oma vara arvel.

Pärimismenetlus

Kuigi pärand läheb üle automaatselt pärandaja surma hetkel, tuleb sellest hoolimata läbi viia ka pärimismenetlus. Pärimismenetluse algatamiseks tuleb esitada avaldus notarile.

Avalduse võib esitada pärija, pärandaja võlausaldaja, annakusaaja või muu pärandvara suhtes õigusi omav isik. Selline huvitatud isik võib olla näiteks pärandajale kuulunud kinnisasja kaasomanik.

Pärimismenetluses selgitatakse välja kõik pärijad. Pärimismenetlus ei ole üksnes formaalsus, see on reeglina vajalik ka praktiliselt selleks, et pärandvara käsutama hakata.

Ilma notari poolt koostatud pärimistunnistuseta ei saa muuta omanikukandeid kinnistusraamatus, samuti ei anna pank ilma selleta ligipääsu pärandaja pangakontole, hoiustele, pensionifondi osakutele jms.Kui pärija pärimisõigus ja selle ulatus on piisavalt tõendatud, tõestab notar pärimistunnistuse.

Mitme pärija korral märgitakse pärimistunnistusse pärandiosade suurus. Nüüd on pärimismenetlus lõpule viidud ning pärandvara on võimalik jagada.

Pärandvara jagamine

Kui pärandi on vastu võtnud mitu pärijat, siis on tegu kaaspärijatega. Nendele ühiselt kuuluvat pärandit nimetatakse seaduses pärandvara ühisuseks.

See tähendab, et pärandvara vaadatakse ühtse tervikuna ning igale kaaspärijale kuulub sellest tervikust teatud mõtteline osa, kuid mitte mõni konkreetne ese või rahasumma. Seda mõttelist osa võib kujutleda kui õigust osaleda pärandvara jagamisel ja saada osale vastav suurus pärandvara väärtusest.

Pärandvara ühisusele, kaaspärijate vahelistele suhetele ja pärandvara jagamisele kohaldatakse asjaõigusseaduse kaasomandi sätteid. Pärandvara ühisus lõpetatakse pärandvara jagamisega. Pärandvara jagamist saab nõuda iga kaaspärija.

Pärandvara jagatakse pärijate vahel vastavalt nende pärandiosale, lähtudes pärandvara hulka kuuluvate esemete harilikust väärtusest jagamise hetkel (kaaspärijate kokkuleppel võib väärtuse määrata teisiti, näiteks jaotades esemed erilise isikliku huvi alusel). 

Pärandvara jagatakse kokkuleppel. Kui kaaspärijad ei jõua kokkuleppele, tuleb pärandvara jagamise nõudega pöörduda kohtu poole. Pärandvara võib jagada ka osaliselt, näiteks nii, et ühele kaaspärijale eraldatakse temale kuuluv pärandiosa, kuid teised kaaspärijad jätkavad nendele jääva osa ühist valdamist, kasutamist ja käsutamist.

Pärandvara hulka kuuluvaid esemeid jaotades arvestatakse iga kaaspärija erivajadusi ja -huve ning kaaspärijate enamiku soove, samuti testamendist või pärimislepingust tulenevat pärandaja viimset tahet.

Pärandvarasse kuuluv ese, mida ei saa jagada või mille jätmine mitme pärija kaasomandisse ei võimaldaks seda otstarbekalt kasutada, antakse ühele pärijale. Kui pärijad ei jõua kokkuleppele, kellele ese anda, müüakse see avalikul või pärijatevahelisel enampakkumisel ja saadud raha jagatakse pärijate vahel võrdeliselt nende pärandiosa suurusega.

Kui ühele pärijale jääva vara väärtus on suurem tema pärandiosast, on ta kohustatud maksma teistele pärijatele rahalise hüvitise.Perekonnale erilise mälestusväärtusega asju pärandvara jagamisel ei müüda, kui kas või üks pärija on selle vastu. Sellisel juhul müüakse ese pärijatevahelisel enampakkumisel.

Pärandvara osa võõrandamine

Kaaspärijad saavad pärandvaraga tehinguid teha üksnes ühiselt. Kaaspärija ei või iseseisvalt müüa pärandvara ühisusse kuuluvat eset või selle mõttelist osa, seda isegi juhul, kui selle eseme või osa väärtus vastaks kaaspärija osa suurusele. 

Eelnev ei takista aga pärandvara ühisuse osa võõrandamist. Kaaspärija võib temale kuuluvat mõttelist osa pärandvara ühisusest võõrandada, st müüa või kinkida.

Pärandvara ühisuse osa võõrandamise järel jääb kaaspärija küll vormi poolest pärijaks, kuid tal puudub õigus osaleda pärandvara jagamisel. Nagu eelnevalt kirjeldatud, peab pärandvara ühisuse osa võõrandamiseks olema pärimismenetlus lõpetatud ja pärimistunnistus välja antud.

Võõrandamisleping peab olema notariaalselt tõestatud. Kui kaaspärija müüb oma osa pärandvara ühisusest kolmandale isikule, on ülejäänud kaaspärijatel ostueesõigus, mille teostamise tähtaeg on kaks kuud.